Juuni 2021
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
algus aprilli Teekäijas
Erinevate õiguskordade omavahelisi suhteid ilmestab alljärgnev skeem.
Jumala poolt ilmutatud õiguskorra aluseks on Jumala püha tahe. Põhiliselt jääb Jumala tahe inimese tunnetushorisondi taha. Jumala tahet võib tunda ilmutuse alusel, aga selle kohta võib teha järeldusi ka religioossete kogemuste põhjal. Piiblis väljendatu alusel võib Jumala tahtes eristada üldist õiguskorda inimestele, esimest ja teist lepingut. Oma ajastu kontekstis on need mõistetavad kui adamiitlik seadus, Siinai leping ja Kolgata leping.
Selles Jumala ilmutuses võib eristada üldist seadust inimestele ja kaht suurt lepingut.
Adamiitlik seadus on kõigi inimeste jaoks. Siinai leping on leping Iisraelile, seda kirjeldab Toora ja uurib Vana Testamendi teoloogia. Kolgata leping on mõeldud kõigile; lepingut kirjeldab Evangeelium ja seda uurib Uue Testamendi teoloogia.
Nimetatud õiguskorraldustes kajastuvad nii elu üldised kui ka religioossed suhted. See, kuidas inimene neid õiguskordi mõistab ja kirjeldab, ei kata nende kogu olemust ja sisu.
Nad vajavad jätkuvat lahtimõtestamist. Sellega tegelemine on teoloogia üks oluline ülesanne. Õiguskorralduse mõistmine ja sõnastamine toimub ajaloolises kontekstis, seetõttu on sõnastuste sarnasus ja sõnastuse vähemalt osaline ülevõtmine ümbritsevast elust (nt kodukorrad) täiesti mõistetav. Seejuures tuleks kindlasti eristada lepingust tulenevaid õigussätteid ühiskonna tavadest, inimeste pärimustest või nende muudest otsustest tulenevatest otsustest. Neil on erinev õiguslik tähendus. Kuna nii adamiitlik seadus kui ka mõlemad lepingud väljendavad Jumala tahet, on loomulik, et neis on omavahelist kattuvust. Kuid see ei tähenda vastava õiguskorra ülevõtmist. Adamiitliku seaduse ja esimese lepingu ajutine iseloom ei tähenda, et Jumal neid mingil ajal tühistaks (vt Jeesuse ütlust Mt 5:17j), vaid et need kehtivad ainult kuni inimese surmani.
Piiblist on näha, et Jumala kaugem eesmärk oli teine leping, st et nii adamiitlik seadus kui ka esimene leping olid antud, silmas pidades teist lepingut, mis haarab endasse kogu inimkonna ja mille kehtivus ületab surma piirid. Piibli olulised prohveteeringud suunduvad sellesse. „Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu“ (Jr 31:31jj). Seda toetab Jumala tõotus Aabramile (1Ms 12:1–3). Sellele viitab ka Paulus (Gl 3:17j). Ta ütleb lausa: „Milleks siis Seadus? See on üleastumiste pärast juurde lisatud, kuni tuleb sugu, kelle kohta oli antud tõotus, ja see on seatud inglite kaudu vahendaja käe läbi“ (Gl 3:19).
Nagu öeldud, toob ka uus leping endaga kaasa korrastatud suhted ja õiguskorra. Kuna see haarab endasse kõikide aegade kõik rahvad oma erinevate kultuuride ja olukordadega, on mõistetav, et paljude konkreetsete sätete asemel – nagu see oli Siiani lepingu puhul – esitab evangeelium üksnes üldised printsiibid. Ühtlasi võib öelda, et evangeelium on jumaliku autoriteediga sõnum uuest ehk Kolgata lepingust ja lepingu osaks olevast seadusandlusest.
