Piibel kodugrupis

Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

16_annelinna_vennad.jpg Foto: Ermo Jürma. Tartu Annelinna koguduse vennad pärast jumalateenistust mõtteid vahetamas.

JÄRGIMINE KUI LOOBUMINE

KOLMAS TUND

„Ja kui nad olid teel minemas, ütles keegi Jeesusele: "Ma tahan sulle järgneda, kuhu sa iganes läheksid." Ja Jeesus ütles talle: "Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna." Teisele ütles ta: "Järgne mulle!" Aga see ütles: "Luba mul enne minna matma oma isa!" Ent tema ütles talle: "Lase surnuil matta oma surnuid, aga sina mine ja kuuluta Jumala riiki!" Aga ka üks teine ütles: "Issand, ma tahan sulle järgneda, kuid luba mul enne jätta hüvasti nendega, kes mul kodus on!" Aga Jeesus ütles: "Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!"“ (Lk 9:57-62; Mt 10:34-39)

Distants vanast maailmast

Jeesus kutsub meid üles kainelt kaaluma, kas tema järgimine on meile jõukohane. Mõnele ta ütleb isegi: "Pöördu tagasi oma koju ja jutusta, mida kõike Issand sulle on teinud!" (Lk 8:39) Koduski on vaja Jumala riigi tunnistajaid. Kuid Jumala riigi suurte eesmärkide saavutamiseks ei piisa ainult mugavast koduelust.

Taani teoloog ja filosoof S. Kiergekaard (1813-1855), kes andis mitmeid olulisi impulsse põhjamaade ärkamisliikumistele, tõstatas küsimuse, kas Jeesuse üleskutse järgimisele tähendab otsest "matkimist" või tuleb seda kuidagi vaimsemalt mõista. Matkimine tähendaks Kristuse eeskuju sõnasõnalist ellu rakendamist. Selline lähenemine on inspireerinud läbi kiriku ajaloo mitmete tähelepanuväärsete kristlike eluvormide kujunemist. Kõige silmapaistvaim neist on olnud munklus, millega kaasnes ilmalikust elust eraldumine, abielutus, vaesus ja intensiivne palveelu.

"Kordamise" all peab S. Kierkegaard silmas uue alguse armu, "uuestisündi" keset vana elu vorme. Näitena võib siinjuures tuua Sakkeuse pöördumise loo (Lk 19:1-10). Otsustav on seejuures uus sisemine hoiak ja võime näha kõike uute silmadega. Usk ja arm lubavad pöördunul patusest maailmast sisemiselt distantseerituna olemasolevas keskkonnas edasi elada. Väliste asjaolude sunnil võib tähendada see ka otseseid loobumisi ja kannatusi. Mõnel juhul võib selline lahtiütlemine tähendada ka vallaliseks jäämise eelistamist pereelule (1Kr 7). Oht seisneb aga selles, et kui sisemine usuelu mingil põhjusel hääbub, muutub ilmalik elulaad taas valdavaks. "Teie olete maa sool. Aga kui sool läheb läägeks, millega saab siis teha seda soolaseks? Ei see kõlba enam millekski muuks kui visata inimeste jalgade tallata." (Mt 5:13)

Tee ja eesmärk olgu kooskõlas

Jeesuse sõnu oma järgijaile tuleb vaadelda kontekstis. Jeesuse jüngrid tahaksid Samaaria elanikele, kes neid vastu ei võtnud, paluda "tulel taevast alla tulla ja nad ära hävitada" (Lk 9:54). Nad on sunnitud evangeeliumi nimel küll loobuma, kuid see loobumine tekitab kibestumise ja isegi "pühi" kättemaksumõtteid. Sellepärast Jeesus "pöördus ümber ja sõitles neid". Teiste sõnadega: tee ja eesmärk ei saa omavahel olla vastuolus. Jüngrite läkitamine ja Jeesuse üritus muutuks mõttetuks ja kaotaks usutavuse, kui vastuseis tuleks hävitada sõjalise vägivallaga. Usu kuulutamine ja elu ei saa olla vastuolus. "Heldus ja tõde saavad teineteisega kokku, õigus ja rahu annavad teineteisele suud." (Ps 85:11) Vastasseisu korral tähendab see loobumist ja kannatusi Jumala riigi pärast. "Jüngrile olgu küllalt, et tema saab selliseks nagu ta õpetaja ja teenija nagu ta isand. Kui nad pereisandat on kutsunud Peltsebuliks, kui palju enam tema peret!" (Mt 10:25) Just seda peaks igaüks meist omaenda elus arvestama. Sama mõte väljendub kolmekordses loobumissõnumis. Loobumine kodust, perekonnast ja harjumuspärasest elulaadist kirjeldab jüngrite palverändurlikku mobiilsust. Nende sõnade taga seisab usuisa Aabrahami väljumine oma suguvõsa keskelt, Iisraeli väljaränd Egiptuse orjusest ja kõrberännak. Samasugust teelolemist võime meiegi oma elus kogeda. Kõige olulisem iga Jumala riigi nimel tehtud loobumise juures on aga Jeesuse Vaim. Seda Vaimu ei saanud me Seaduse tegudest, vaid usu kuulutamisest. (Gl 3:1-3) Loobudagi võime käsumeeles ja lihalikult.

KÜSIMUSED VESTLUSEKS:

ñ     Millest me oleme oma elus Jeesuse järgimise nimel loobunud?

ñ     Kas need Jeesuse sõnad on rakendatavad sõnasõnaliselt?

ñ     Millise vaimsusega me oleme maailmale vastandunud?

ñ     Kuidas seostuvad meie endi võõrsil viibimise kogemused Jeesuse sõnadega?

ñ     Mis on olnud meie loobumiste tasu?

JÄRGIMINE – KAS KA VAENLASTE ARMASTAMINE?

NELJAS TUND

„Te olete kuulnud, et on öeldud: Silm silma ja hammas hamba vastu! Aga mina ütlen teile: Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette! ... Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks – tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale! Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama? Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!“ (Mt 5:38-48)

Tasakaalustatud kättemaks

Me leiame siit neli Jeesuse poolt esitatud põhimõtet jüngritele, kes on sattunud konfliktidesse. Vana Testamendi soovitus sellisteks olukordadeks oli tasakaalustatud kättemaksu põhimõte: "Ja kui keegi teeb viga oma ligimesele, siis tehtagu temale, nagu tema tegi: murre murde vastu, silm silma vastu, hammas hamba vastu; missuguse vea ta tegi teisele, niisugune tehtagu temale." (3Ms 24:19-20). Samas püüab Vana Testament seda põhimõtet siiski leevendada: "Ära ütle: "Ma tasun kätte kurja eest!" Oota Issandat, küll tema aitab sind!" (Õp 20:22; 24:17.29; 25:21j)

Jeesus esitab selles kontekstis oma järgijaile palju radikaalsema üleskutse: armastage oma vaenlasi! Ta näitab, et ligimesearmastus on midagi enamat kui tavaline humaansus, naabriabi või kollegiaalsus. Me ei peaks armastama niigi lähedasi ja armastusväärseid inimesi, meie armastus peaks ulatuma kaugete ja võõrasteni ja muutma need lähedasteks. Uute suhete aluseks pole põhimõte: käsi peseb kätt. Nende suhete aluseks on usaldus, mis kaasinimesest loodab ja usub paremat, kui ta tegelikult on. Jüngri ülesanne ei ole kahtlustavalt sulguda ja võimaliku kurja vastu kindlustuda, vaid suhetes kaasinimestega armastuse ja lugupidamisega riskida.

Vaenlaste armastamine ei tunne erandeid

Vaenlaste armastamine ei ole inimloomusele ebaloomulik hoiak. Meis ei ela ainult egoistlikud, vaid ka altruistlikud tungid. Empaatia ja koostöövõime on tugevate ühiskondade oluline tunnus. Selletõttu suutsid kristlased, kes selgelt distantseerusid antiiksest egoismist, olla ülemaailmselt mõistetavad. Jeesuse õpetusest lähtus vana kiriku karitatiivne põhihoiak, mis väljendus orjade, vangide ja haigete eest hoolitsemises. Kuldne reegel "Ja nii, nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile!" (Lk 6:31) on Jeesuse jaoks "Seaduse ja Prohvetite" kokkuvõte.

Teisest küljest on selge, et see ei ole lihtne tarkus. Vaenlaste armastamisega kaasneb alati mõistusevastane risk. Problemaatiliseks teeb selle kaasaegses ühiskonnas asjaolu, et vaenlaste armastamine kutsub esile uute vaenlaste tekkimise. Ütle mulle, kes on su sõber ja ma ütlen, kes sa oled. Ekstreemsete näidetega nii tõsise teema naeruvääristamine oleks kohatu ja silmakirjalik.

Ometi jääb vaenlaste armastamise käsk igale kristlasele väljakutseks kõige erinevamates konfliktsituatsioonides. Igal juhul ei võimalda see tegelikkusest põgeneda (nii nagu me näeme seda Kagu-Aasia religioonides), vaid sunnib kahe jalaga keset elu seisma. Vaenlaste armastamine ei lähtu nõrkusest, vaid eeldab sisemist tugevust, suurt taluvust ja kindlameelseid otsuseid. Kristlane seisab siin advokaadi ja eestpalvetajana süüdistatavate poolel. Vaenlaste armastamine ei saa kunagi olla "kriitiliste teemade" vältimise ettekääne. Sellest ei tohi kujuneda ka võitluse suunamist "õigete vaenlaste" vastu. Väide, nagu oleks Jeesus õiget vaenu õpetanud, on küüniline.

Vaenlaste armastamine on kristlik tee

Vaenlase armastamine on suur samm edasi nii inimkonna kui üksikinimese elus. See samm tuleb ikka ja jälle ette võtta. See on osa meie kristlikust "rüütellikkusest". See eeldab meie loomuse muutumist. Sest see, mis inimesele on võimatu, on Jumalale võimalik. Jeesuse palve ristil: "Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!" (Lk 23:34) on eeskujuks esimese märtri Stefanose palvele: "Issand, ära pane seda neile patuks!" (Ap 7:60)

Rääkides oma jüngritele vaenlaste armastamisest eeldab Jeesus meie loomuse muutumist. Me ei tohiks kultiveerida ka kaheastmelist eetikat; tavakristlasele pole see oluline, vaimulikele ja pühakutele on see kohustuslik. Vaenlaste armastamine on Jeesuse käsk kõigile järgijatele. See ei tohiks väljenduda ainult suurtes avalikes konfliktides, vaid ka lihtsates ja igapäevastes asjades. Vaenlase armastamisest peaks suutma rääkida nii, et me selle all alati midagi konkreetselt suudame ette kujutada. See on moodne silmakirjalikkus, kui muuta vaenlaste armastamise käsk ekstreemsete näidetega naeruväärseks või saavutamatuks.

KÜSIMUSED VESTLUSEKS:

ñ     Kas meie elus on olnud olukordi, kus me tundsime, et me oleme silmitsi vaenlasega, keda tuleks armastada?

ñ     Miks me ei suuda vaenlasi armastada?

ñ     Miks me kipume seda käsku vältima?

ñ     Kust saada jõudu oma vaenlasi armastada?

ñ     Milline on vaenlaste armastamise eesmärk?

ñ     Kuidas võiks vaenlaste armastamine muuta meie isiklikku, koguduslikku ja ühiskondlikku elu?

SISUKORD

Pastoripaaride advendiõhtu Nõmmel. Annely Veevo

Pool päeva EKB Liidu vanematekogus. Johanna Saardi vaatlus

Jumaliku julgustusega uude aastasse! Herman Mäemets

Tarmo Toom: arm õppida ja õpetada. Erki Tamme intervjuu

Millega mõõta armastust? Enn Palmiku jutlus

Jumala riigi lood 1: tulnukad, taevariik ja misjon. Ain Riistan maailmalõpust

Toomas Pauli sõnad ja teod on tasakaalus. Peeter Roosimaa intervjuu

Piibel kodugrupis: I. Tee, II Järgimine ja kannatus. Joosep Tammo juhised piibliõppeks

Kogudus versus pastor. Ermo Jürma küsitlus EKB Liidus

Liidu aastakonverents 2012

Teekäija 1919: Meie Ühendus. Karl Kaupsi konverentsikõne

Täiuslik pastor. Sõltumatu laboratooriumi uurimus

Jeesusest, kogudusest, tiibadest... Kristi Mänd usutles Lilika Michelist

Piiblipäevade palvetöö. Rivo Rajandu

KUS tähendamissõnade koolitus. Margus Kask

Kuulutamine algab kuulamisest. Aare Tamm

Mu nägu oli säranud ja suu naernud. Liivi Tõnissaare tunnistus

Liidu annetused aastal 2011

Tähesaju ristsõna. Leho Paldre

Ärgem jätkem Euroopat ainuüksi poliitikutele! Helle Liht, Klaus Rösler

Narva baptistid ostsid nelipühilaste palvela. Pavel Vezikov

Teekäija 2012 reklaam

Kiviõli koguduse uuestisünd. Erki Tamm