August 2020 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli kogudus
Algus juunikuu Teekäijas
Apostlite akte hakati lugema vaimulikuks ülesehitamiseks ja meelelahutuseks
Varases kristluses huvituti ka apostlite elust ja saatusest. Lisaks neile kerkis esile terve rida evangeeliumide kõrvaltegelasi. Näis, et meile tuntud evangeeliumidest ja Apostlite tegude raamatust ei piisanud. 2. ja 3. sajandil on kirja pandud viis suurt apostlite tegude kirjeldust: Johannese, Peetruse, Andrease, Pauluse ja Tooma teod. Mõnestki, kellest seni teati vaid nime, sai nüüd edukas misjonär, kes purjetas üle merede, rajas suuri kogudusi, tegi imesid, elas askeetlikult ja suri märtrina.
Seal aetakse deemoneid välja, eeslid räägivad, draakonid lüüakse maha, vanglad varisevad kokku, surnud ärkavad üles ja suured hulgad ristitakse.
Toomast kujuneb lemmikapostel
Johannese evangeeliumis jääb Toomale vari, nagu kahelnuks ta Jeesuse ülestõusmises. Sellest hoolimata armastasid teda kõik, kes lugesid ta elust 3. sajandil kirjutatud lugu.
Toomas oli seikleja Jumala teenistuses. Ühe kaupmehe kutsel purjetas ta kaugele Indiasse. Seal kutsuti ta kuninga tütre pulmalauda. Veinivalaja lööb teda vastu kõrvu. Vaevalt on vägivaldne teener aga majast välja astunud, kui lõvi kisub ta tükkideks, jättes need koertele. Üks koer toob aga seltskonnale käe, mis Toomast lõi.
India muutubki lugematute kangelastegude lavaks. Seal aetakse deemoneid välja, eeslid räägivad, draakonid lüüakse maha, vanglad varisevad kokku, surnud ärkavad üles ja suured hulgad ristitakse. Sügavalt hämmeldunud kuningas Gundafor palub imetegijal Toomasel endale imekaunis loss ehitada. Toomas võtab ehituseks vajaliku raha vastu ja jagab selle vaestele. Kuningale põhjendab ta aga oma tegu sellega, et ta saab raha tagasi, „vaeseid tuleb aga vastavalt vajadusele aidata“. Kui see pettus avastatakse, heidetakse Toomas vanglasse. Kuid kirjeldades kuningas Gundaforile paleed, mis vaestele ehitatud rahaga taevasse ehitatakse, muudab too meelt ja laseb ta vabaks. Lõpuks sureb Toomas siiski märtrina. Timukad, kes ta tapavad, pöörduvad aga ristiusku. Surnu ilmub oma kogudusele ja jutlustab naistele viimast korda kasinusest. Aastaid hiljem tervendab peotäis tolmu Tooma haualt kuninga seestunud poja. Selle ime mõjul laseb kogu õukond end ristida.
Toomase populaarsusest kõneleb aastasadu hiljemgi arvutu hulk mälestuspaiku. Kõige muljetavaldavama neist leiame Porte Bled'si katedraali juurest Burgundia Semuris. 13. sajandi keskel on keegi kiviraidur kogu Tooma loo kujudesse pannud. Ta alustab uskmatust, kes paneb oma käe Kristuse haavasse, ja lõpetab tulevase paleega taevas, mida surmamõistetud apostel kuningale kirjeldab.
Püha Peetruse lood
Väga oluline kuju evangeeliumides on Peetrus. Apostlite tegude raamatus saadavad teda mitmed imed. Üks neist räägib, kuidas ta kuningas Agrippa käsul vangikongi heidetakse. Öösel äratab teda ingel, kes ta ahelaist vabastab ja juhib vahtkonnast mööda linnaväravasse. Sõnum on lihtne: Jumal ei jäta omasid isegi kõige lootusetumates olukordades.
Usklike silmis tundus apostlite misjonitegevuse liialt vähene kirjeldamine ebaõiglane. Seda eriti Peetruse puhul, kelle autoriteet apostlite hulgas oli vaieldamatu. Pauluse kirjelduse järgi oli just Peetrus näinud esimesena ülestõusnud Issandat. Ta oli juhtinud Jeruusalemma kogudust, jutlustanud Roomas ja surnud seal märtrina. Selle mehe imelise elu uurimine kujunes niisiis lausa kohustuseks. Nii sündisid 3. sajandi alguses „Peetruse teod“, milles tundmatu autor teab rääkida tema ainulaadsetest tegudest, mis kõik kõnelesid Jumala ja tema sulaste väest.
Võitlus nõid Siimonaga 
Mida raskemaid ülesandeid Peetrus sai, seda suuremad olid võidud ja edukamad jutlused. Miski ei saanud aga vastu tema suurele kahevõitlusele Siimon Magnusega. Nõid Siimonast räägib juba Apostlite tegude raamat. Sealt loeme, et tuntud maag tahtis Peetruselt osta sama väge, mida too oli vastristitutele Püha Vaimuga jaganud. Aastaid hiljem ilmub aga nõid Siimon välja Roomas keiser Nero sõbrana. Ta külvab vastuolusid noores kristlikus koguduses, pannes paljusid usust taganema. Kristus, kes on mures oma karja pärast, käsib Peetrusel tolle petise tööle lõpp teha. Peetrus kutsub nõid Siimona avalikult välja, et kindlaks teha, kelle vägi on suurem. Nõid võtab väljakutse vastu ja jõuproov algabki. Terve linn koguneb, et saada teada, kellele Rooma tulevikus kuulub. Peetrus alustab ja nõuab Siimonalt, et see teeks mõne ime, mis hävitaks Peetruse autoriteedi. Kohale tulnud Rooma prefekt annab seepeale mõlemale ühe orja ja nõuab, et Siimon peaks selle tapma ja Peetrus jälle üles äratama. Siimon tapabki orja ja Peetrus äratab ta üles. Rahvas hüüab seepeale: „On vaid üks Jumal, Peetruse Jumal!“ Järgnevad massilised pöördumised, rikkad jagavad oma varandused leskedele ja vaestele, Peetruse juurde toodud haiged tervenevad ja teda ennast austatakse „nagu Jumalat“.
Kuid alandatud nõid Siimon varub siiski jõudu, et teha kõigi aegade suurim imetegu – taevaminek. Ja ennäe, ta lendabki võidukalt üle Rooma linna. Rahvas juubeldab. Peetrus, kes on näiliselt alla jäänud, palub taeva abi, sest vastpöördunud on hakanud usust ära taganema. Kristus kuuleb Peetruse palvet ja nõid kukub taevast alla ning murrab jalad. Need, kes teda veel mõne tunni eest ülistasid, viskavad teda nüüd kividega ja ajavad linnast välja. Keskajal saab sellest loost kõigi armastatud rahvalik näidend, kus deemonid kaotavad, surnud ärkavad üles, loomad kõnelevad ja taeva all toimub suur võitlus. Nii on õpetanud see lugu läbi sajandite, et ükski nõidus ei saa olla vägevam kui jumalasulase palve.
Siin ei tegeldud ajaloolise täpsuse ega teoloogiaga, vaid juhiti tähelepanu vooruslikkusele ja taevasele tasule.
Peetruse neljas salgamine ja Jeesuse jalajälg Roomas
Kuid ei unustatud ka seda, kuidas Peetrus Issanda oli salanud. Peetruse lugude autor pani apostli veel kord Via Appial Issandaga kohtuma. Keiser Nero tagakiusamise eest Roomast põgenedes kohtab Peetrus vastutulevat Jeesust. Apostli küsimusele: „Quo vadis, Domine?“ vastab too: „Ma lähen Rooma, et saada risti löödud.“ Seepeale pöördub Peetrus oma salgamisest sügavalt vapustatuna linna tagasi. Ta vahistatakse ja lüüakse koos teiste kristlastega risti.
Tänagi näidatakse turistidele ühes tagasihoidlikus pühamus Sebastiani värava juures Jeesuse jalajälge, mille ta olevat Peetruse ees seistes maha jätnud. Inspireerituna sellest sündmusest kirjutas Henryk Sienkiewitcz 19. sajandi lõpus oma kuulsa teose „Quo Vadis“, mille eest anti talle 1905. aastal Nobeli preemia. Peaaegu 50 aastat hiljem sündis selle teose põhjal samanimeline film.
Kuidas siis suhtuda sellistesse lugudesse?
Kirikuisa Hieronymus (u 400) annab sellistele evangeeliumidele ja lugudele ühise nimetuse apokryphos (varjatud tähendusega, järeletehtud, ketserlik). Ometi ei kahjustanud selline hinnang nende lugude populaarsust. Eriti suurt huvi pakkus Jaakobuse evangeelium. Ida-kirikutes loeti seda ette jumalateenistustel ja see inspireeris kristlikku kunsti ning kirjandust.
Enamus apogrüüfilisi tekste läksid kaduma või langesid ametliku kiriku põlu alla. Sellest hoolimata on neist fragmentaarselt tuntud 70. Paljud katkendid on säilinud tänu nende kriitikute tsitaatidele.
On selge, et Egiptuse kõrbeliivast ja Süüria kloostrite raamaturiiulitelt leitakse veelgi uusi tekste ja fragmente. Nii on palju huvi pakkunud Lunastaja evangeelium ja Juuda evangeelium. Kõige suuremat tähelepanu on pälvinud Tooma evangeelium.
Sellest grupist on veel tuntud Heebrealaste evangeelium, Naatsarealaste evangeelium ja Ebioniitide evangeelium. Kõigist kolmest teame tänu kirikuisade tsitaatidele. Nendes evangeeliumides kõneldakse Pühast Vaimust kui Jeesuse emast, kaasinimeste vaimu haavamist peetakse aga kuriteoks.
Ka muhameedlik traditsioon tunneb neid kirjutisi. Seal tsiteeritakse Jeesuse sõnu, mis puuduvad Uue Testamendi kaanonis, kuid mida võib leida apogrüüfilistes evangeeliumides.
Kõik need lood jutustavad meile midagi esimeste sajandite koguduste arengust ja mõttelaadist. Kui 1. sajandil rahulduti meile tuntud evangeeliumides ja Apostlite tegude raamatus kirjeldatuga, siis 2. ja 3. sajandil laienes huvi ka apostlite vastu. Tundub, nagu oleks ankur üles tõstetud ja purjetatud maailma äärteni ning veelgi kaugemale. Seal sünnivad imed, vaenlastest saavad usklikud ja ustavad Jumala sulased lähevad oma Issanda eest rõõmsalt surma. Seni Õpetaja varju jäänud kasvavad vägilasteks, kes teevad paganlikest kangelastest suuremaid tegusid. Sellised lood panid sentimentaalsed lugejad hirmust värisema. Vaimulik kasvatus segunes siin meelelahutusega ja toitis usku imedesse. Siin ei tegeldud ajaloolise täpsuse ega teoloogiaga, vaid juhiti tähelepanu vooruslikkusele ja taevasele tasule.
Jeesuse ja apostlite elu rekonstrueerimiseks on apogrüüfiline kirjandus üldiselt kasutu. Ometi on see osa varakristlikku kirjandust oluline varajase koguduse moraali, usuvõitluste ja leviku mõistmiseks. Selline kirjandus on nagu kommentaar Johannese evangeeliumi lõpule, kus öeldakse: „On veel palju muudki, mida Jeesus tegi. Kui need kõik ükshaaval üles kirjutataks, siis ma arvan, ei suudaks kogu maailmgi mahutada raamatuid, mis tuleks kirjutada“ (Jh 21:25).
• Werner Dahlheim. Die Faszination der erfundenen Geschichten. Herder Korrespondenz Spezial. Die Bibel, der Unbekannte Bestseller. Nr 4, 2020, 26–29.
• Cornelia Horn. Der glaubwürdige Thomas. Herder Korrespondenz. Nr 6, 2020, 48–51.
