09/2011 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

Uues Testamendis kasutatud sõna genea on erinevates tõlgetes eestindatud kui põlv (Lk 1:50 – ja tema halastus kestab põlvest põlveni), sugupõlv (Lk 21:32 – see sugupõlv ei kao, kuni kõik on sündinud), vanemates tõlgetes ka sugu (Lk 9:41 – P1739 oh sinna uskmatta ja pörane suggu) ja tõug (P1986 – oh sa uskmatu ja pöörane tõug). Louw ja Nida märgivad oma piiblitõlkijatele mõeldud UT kreeka keele sõnaraamatus, et keeleliselt on sõnal genea seejuures kaks rööpset ja osalt kattuvat tähendusvälja: ühelt poolt markeerib see mingisuguste sarnasuste (sh etnilised ja kultuurilised) alusel kokku kuuluvat inimgruppi (Lk 16:8 – selle ajastu lapsed on omasuguste/oma sugupõlve suhtes arukamad kui valguse lapsed). Teisalt tähendab see inimesi, kes kuuluvad samasse vanuserühma (Lk 11:51 – see nõutakse kätte sellelt sugupõlvelt).

Loogika on siin niisiis selles, et samasse vanuserühma kuuluvad inimesed on milleski sarnased. Meiegi ju kõneleme samas võtmes beebidest, mudilastest, teismelistest, pensionäridest jne. Aga asi ei ole ainult eas, tähtis on ka sugulus. Kõige üldisem eestikeelne vaste sõnale genea on põlvkond, võõrsõnaga generatsioon. Viimase seletab Võõrsõnade leksikon lahti muuhulgas järgnevalt: „...üksteisega sigimissidemeis seisvate elusolendite reas iga üksik lüli (nt vanemad, lapsed, lapselapsed)." See määratlus kõlab küll mõneti võõristavalt, ent samas on siin asja olemus määratletud üsna täpselt.

„Põlvest põlve"

Põlvkondadevahelise ajapiiri määratlemine tähendab paratamatult üldistamist ja keskmise leidmist. Näiteks olid Aabraham ja Saara ning Sakarias ja Eliisabet oma laste Iisaki ja Johannese saamise ajal elatanud ning lapsevanemateks saamine oli nende jaoks ime, nii et nemad ei tule eranditena arvesse. Põlvkonda määratletakse kui perioodi vanemate elujõu tipust kuni laste elujõu tipuni. Mis see siis võiks olla? Alustagem abiellumiseast. Tüdrukud naideti tavaliselt üsna varsti pärast puberteediea saabumist, st umbes alates kaheteistkümnendast eluaastast. Mehed abiellusid hiljem, tavaliselt kahekümnendate aastate algupoolel. Keskeltläbi toimus põlvkonnavahetus niisiis umbes iga paarikümne aasta või veerandsajandi järel. Tavaliselt elas ühes peres koos kuni kolm põlvkonda: lapsed, vanemad ja vanavanemad.

Piibliaegse ühiskonna vanuseline struktuur

Inimese oodatav eluiga oli antiigis tänapäevaga võrreldes tunduvalt madalam. Eesti statistikaameti andmetel oli Eesti elaniku sünnihetkel oodatav eluiga 1998. aastal 75,4 aastat ja 2009. aastaks tõusis see 80,4 eluaastani. Ajaloolased on uurinud vastavaid andmeid antiik-Rooma kohta ja ehkki toonaste olude kohta saab otsuseid langetada vaid kaudsete andmete põhjal, on leitud, et nt 2. saj pKr sajandil oli see väiksem kui 25 aastat. Igast sajast mehest neli või viis elas 50-aastaseks, naisi veel vähem. Asi on selles, et just laste ja noorte suur suremus ning naiste puhul ka sünnituse ohtlikkus mõjutasid oluliselt keskmist oodatavat eluiga. Põhja-Aafrika hauakividelt pärineva info kohaselt on leitud, et ligi 95% maetud naistest olid abielus ja ligi pooled neist olid surres nooremad kui 23 aastat – mis tähendas, et järeltulijate saamine oli kohustus. Keiser Augustus seadis vallaliseseisusele karistused ja autasustas lasterikkaid peresid. Arvestati, et Rooma riigi rahvaarvu tasakaalus hoidmiseks pidi iga naine sünnitama keskmiselt viis last.

Sünnihetkel oodatava eluea mõistet ei tohi siiski segamini ajada eluea kestusega laiemalt. Oodatav eluiga on statistiline keskmine, mis varieerub aastate lõikes. Rooma ühiskonna kohta näitavad arvutused (Tim G. Parkin, Demography and Roman Society), et kui inimese sünnihetke oodatav eluiga oli alla 25 aasta (väikelaste suremuse indeks oli 319/1000 inimese kohta), siis 1. sünnipäeva saabudes oli see tõusnud juba umbes 33. eluaastani ja viiendaks eluaastaks 48. eluaastani. Kui inimene oli saanud 25-aastaseks, siis võis oodata, et ta elab 57-aastaseks. 70. eluaastani jõudnud inimene elas keskmise järgi veel 6 aastat.

Sellises ühiskonnas oli lapsi vanuses kuni kümme eluaastat umbes viiendik kogu elanikkonnast (22.4%) ja noori vanuses 10-15 aastat 9.3%. Niisiis moodustasid lapsed ja noored umbes kolmandiku kogu elanikkonnast. 15-25 aasta vanuseid inimesi oli 17,2 %; 25-35-aastasi 15.2 %; 35-45-aastasi 12,7%; 45-55-aastasi 10.6%; 55-65-aastasi 7.9%; 65-aastasi ja vanemaid 4.7 %. Loomulikult on need arvutused väga ligikaudsed ja siin võis olla küllalt suuri erinevusi nii piirkondlikus kui soolises lõikes.

Põlvkondade osakaal rahvastikus

Eeltoodud arvude põhjal on võimalik arutleda põlvkondade osakaalu üle. Siin tuleb arvestada, et vanus ja järeltulijate omamine ei kattu, eriti silmas pidades asjaolu, et emaks saadi tavaliselt nooremalt kui isaks. Ühiskondlikes suhetes võime täiskasvanuea keskmiseks piiriks võtta 15. eluaasta ja bioloogilise põlvkonna ülempiiriks 25. eluaasta. Nii moodustas 1. põlvkond: lapsed, noored ja täiskasvanuks saanud (eluaastad 0-25) sisuliselt poole kogu elanikkonnast (48,9%), ehkki selle rühma vanemas osas oli samas kindlasti juba palju lapsevanemaid, st teise, isade-emade põlvkonna esindajaid. Vanaisade-vanaemade põlvkonda võib lugema hakata alates 40. eluaastast ja see teeb 19,3% elanikkonnast (40-45-aastasi oli selle kohaselt 6.1%). Isad-emad jäävad siia vahepeale: rühm 20-40 eluaastat moodustab 29,9% rahvastikust.

Põlvkonnad Jeesuse sõnumis ja tegevuspraktikas

Lk 7:31-32 sõnab Jeesus: „Kellega ma nüüd võrdleksin selle sugupõlve inimesi ja kelle sarnased nad on? Nad on laste sarnased, kes istuvad turul ja hõikavad üksteisele nõnda: Me oleme teile vilet puhunud, ja te ei ole tantsinud, me oleme teile itkenud, ja te ei ole nutnud." Jeesus viitab siin lastele, kes turuplatsil mängivad traditsioonilist mängu „pulmad ja matused", milles imiteeritakse neid sündmusi, ja korraga omavahel tülli lähevad. „Selle sugupõlve inimesed" on siinjuures selgesti täiskasvanud, mitte lapsed. Enamasti mõtleb Jeesus oma kaasaegseid, kui ta sarnast fraasi kasutab, ja kontekstist on üsna ilmne, et laiemas plaanis on siin tegu kõigi täiskasvanutega, vanavanemad sealhulgas.

Mt 8:21-22 keelab Jeesus ühel jüngril oma isa matusele mineku. Neis seostes tekib küsimus: kes olid Jeesuse jüngrid? Adriana Destro ja Mauro Pesce kinnitavad Luuka evangeeliumi põhjal läbi viidud uurimuses Fathers and Householders in the Jesus-Movement, et Jeesuse vahetud jüngrid kuulusid nn „vabade meeste" põlvkonda. Tema järgijaskonna moodustas vahepealne põlvkond, st inimesed, kes ei sõltunud teistest ja kellest teised sõltusid vähem. Kõigepealt välistas Jeesuse rändeluviis laste ja vanade inimeste osaluse. Jüngrid, kes Jeesuse järel käisid, olid kas vallalised noored mehed või juhul, kui nad olid abielus nagu Peetrus, inimesed, kelle suurpere suutis hoolt kanda ka nende pereliikmete eest, kelle jünger koju jätnud oli.

Ainult osa Jeesuse jüngritest harrastas rändeluviisi

Teine asi, mida siin on tarvis tähele panna, on asjaolu, et mitte kõik Jeesuse järgijad ei käinud temaga füüsiliselt kogu aeg kaasas. Mk 6:6b-11 seisab: „Ja Jeesus rändas läbi ümberkaudsed külad, õpetades inimesi. Ja ta kutsus need kaksteist enda juurde ja hakkas neid läkitama kahekaupa ... ja käskis neid, et nad ei võtaks teele kaasa midagi peale saua – ei leiba ega pauna ega vaskraha vöö vahele –, sandaalid olgu seotud jalga, kuid „ärge pange kahte särki selga". Ja ta ütles neile: „Kuhu majja te iganes astute, sinna jääge, kuni te sealt paigast lahkute. Ja kui mõni koht ei peaks teid vastu võtma ega teid kuulama, siis minge sealt minema ja raputage maha selle koha tolm oma jalgadelt neile tunnistuseks."

Gerd Theissen, kes on põhjalikult uurinud Uue Testamendi teksti sotsiaalset tausta, kinnitab veenvalt, et Jeesus-liikumise rändeluviis oleks olnud võimatu ilma paikse tugistruktuurita. Jüngrite põhimõtteline vaesusenõue eeldab, et kui neid ühes külas vastu ei võeta, siis ei ole järgmine nii kaugel, et nad sinna ei jõuaks. See tähendab, et eksisteeris küllalt suur kogukond inimesi, kes Jeesust ja tema jüngreid toetasid, ise paikselt koju jäädes. Näiteks loetletakse teiste hulgas ka naisi, sh mainitakse Johannat, kes oli abiellunud Heroodese valitsusse kuuluva ametniku Kuusaga (Lk 8:3).

Mõned Jeesuse järgijaist läksid oma vanematega tülli

See sotsiaalne taust lubab meil järeldada üht-teist ka Jeesuse poleemilise „vanemate vihkamise" käsu kohta (Lk 14:26-27 ja paralleelid): vanematele vastu astumine ja traditsiooniliste peremallide hülgamine osutus vajalikuks ainult siis, kui jüngri pere ei toetanud tema otsust saada Jeesuse õpilaseks. Mt 10:34-36 ütleb Jeesus: „Ärge arvake, et ma olen tulnud rahu tooma maa peale! Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka, sest ma olen tulnud lahutama meest tema isast ja tütart tema emast ja miniat tema ämmast, ja inimese vaenlasteks saavad tema kodakondsed." Selle kõrval on meil aga ka kirjeldus sellest, kuidas Jeesus tervendas jünger Peetruse ämma (Mk 1:30-31). On ilmne, et põlvkondadevahelise konflikti teemat, mis Jeesuse tegevusega seonduvalt tõstatus, tuleb mõista kontekstist lähtuvalt. Üldistus oleks sel puhul, et Piibli vanemate austamise käsk on kõigile üldiselt kehtiv reegel. Kuid siiski võib ette tulla ka olukordi, kus Jumala austamise kõrval peab kahvatuma kõik muu.